Lily Marleen
Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
;,; kui kord Lily Marleen ;,;
Latern oma kaitsel õnned ühendas,
kaunil tunnil vaiksel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
;,; mu neid Lily Marleen ;,;
Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
;,; mu arm, Lily Marleen ;,;
Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel.
Ja ootab et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
;,; mu neid Lily Marleen ;,;
Kui mul uni laugel öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel.
Kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
;,; kui siis Lily Marleen ;,;
|