Imeline aas

T. Urb

[C] Sel künkal algas [G] imeline [C] aas [C7],
näis [F] vastu taeva-[G] sina, sünk ja [C] paljas.
Kuid [Em] hiirekõrvul rohi oli [Am] maas,
nii [G] imevärske ja nii ime-[C]haljas.
Sel [G] künkal algas [F] imeline [C] aas.

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult, ei või, ei või.
Ja haljas rohi sosistas, ei tohi.
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.
Nüüd õites on me imeline aas
ja kõik ta õied õitsevad meis endis.
Ehk küll me ümber kivist linn on taas…
Ehk küll me ümber kivist linn on taas…
Ehk küll me ümber kivist linn on taas.